Vene pood

Peale seda, kui me Laura ja Itsukiga Jaapani snäkke sõime, kirjutas Misaki mulle, et ta tahaks väga Eesti asju proovida. Seega võtsime plaani minna koos vene poodi. See oli mulle ka esimene kord siin minna, enne polnud kuidagi vajadust olnud, sest mul on väga armsad Eesti pere-sõbrad, kes on selle aasta vältel mulle head-paremat saatnud. Siiski on mul nii hea meel, et Misaki tahtis minna, sest seal poes oli mulle palju äratundmisrõõmu ja elevust.

Me ostsime endale kohukesi, hematogeeni, präänikuid ja parankasid. Misaki ostis veel sefiiri Jaapanisse kaasa, et oma perele viia.

Ja me lihtsalt poodlesime ka. Või pigem vaatasime poodides asju:D Aga see on peaaegu sama põnev. Umbes lõuna ajal liitus meiega Itsuki ka ning kolmekesi jalutasime marketi-platsini (grote markt), seal oli üks kirik, mis pidi Jaapanis väga kuulus olema. Ostsime pileti, et saaks sisse ka minna seda vaatama. Mu meelest nii põnev need erinevad perspektiivid, et minul, kui eurooplasel, on selline neutraalne suhtumine kirikutesse (isegi kui nad on niiii suured ja võimsad tegelikult), sest ma olen neid nii palju näinud, ja siis ongi teisest kultuuriruumist tulnud inimesed, kes vaatavad neid asju nii värske pilguga ja hindavad neid asju palju rohkem kui mina. See oli selline reality-check moment, et Lauraaaa, naudi neid asju, sest isegi kui need on muutunud tavaliseks mu jaoks, on nende väärtus ju ikka kõrge.

Pärastlõunal tuli Soome-Laura meiega friikaid sööma. Siis veel jalutasime, rääkisime gossipit ja kõike muud head.

Aaa sellel päeval oli rongirööbaste peale mingi raske ese kukkunud (ma tõesti ei oska täpsemini öelda, ma tean nii palju kui uudistes räägiti:D) ja esiteks oli rongiliiklus väga tugevalt häiritud, aga teiseks veel rongijaamas oli ka elu kümme korda keerulisem, sest paljud teed olid kinni pandud ja pidi mingite suurte ringidega perroonidele jõudma. Itsukil, Misakil ja mul läks hästi ja meie rongi ei olnud canceldatud, aga Laural ei vedanud ja ta pidi mõtlema uue viisi, kuidas koju saada.